Sõpradest, sõprusest ja debiilikutest

Ma pole kunagi olnud inimene, kes enda ümber ”sõpru” koguks. Ma lihtsalt ei viitsi suhelda paljude inimestega ja olen iga kell pigem kodus kui kuskil märatseval läbul, kust tänapäeval noored enamus ”sõpru” koguvad. Tavaliselt ikka, kui küsid, et kust tead teda, siis vastuseks kuuled, et ”ah ta oli ka Mati juures peol üks reede”.

Ma väärtustan hoopis muud kui seda, et su ümber on palju inimesi, kellest sa igaühest tead natuke, aga peaasi, et saaks ikka näidata kui palju neid on. Ma leian, et ka sõprussuhted nõuavad tööd nagu iga teine suhe. Kui sa ei võta sõbra jaoks aega siis ajapikku kasvate lahku ja ei pruugi olla nii lihtne enam ühistkeelt leida. Siinkohal räägin ehk iseendale veidi vastu, kuid mu ühed erilisemad sõprussuhted siiani on olnud just need, kellega vb praeguseks enam nii palju ja igapäevaselt ei suhtle, aga ma tean, et kohtudes võime me üksteist surnuks rääkida ja meil on alati omad teemad ega kunagi pole tunnet nagu teine oleks võõras. Need sõbrad, keda sa võid üle vanalinna tänava karjuda, sest sa tead, et ta karjub vastu. Need, kes näiliselt ei figureeri su igal Instagrami pildil, aga tegelikult tead, et nad on sinu inimesed ja alati olemas.
Ma usun, et meil igal ühel on keegi selline ❤

Üleüldse olen ma ka vist veidi raske tüüp. Ma kipun ütlema rohkem kui mõtlema ilmselt sellepärast, et mind lihtsalt ei huvita. Kui ma midagi arvan ja seda ka ütlen, siis ma ei muretse sellepärast, mida nüüd inimene minust arvab. Kui ta oli mu sõber enne öeldut, siis jääb selleks ka pärast seda.

 

Untitled
Minu inimesed, kõik omas elemendis 🙂 Varsti on meie midget ka tagasi ❤

Sellega seostub väga hästi, et Ave palus üks päev, et ma kirjutaks postituse kuidas hakkama saada debiilikutega 😀 Minu arvates üks lihtsamaid lahendusi on olla ise piisavalt sarkastiline aga ka paksu nahaga. Tihtipeale kuulen kedagi rääkimas ala teemal, et ”ah mulle üldse ei meeldi see tüüp, ta ütles mulle, et ma olen nii paks”. To be honest… sind ei peaks see huvitama, aga kui sa polegi kõige paremas vormis ja iseendaga ka mitte rahul, siis ta ei öelnud ka midagi valesti. You just have to live with that…

IMG_0139
Kuna olime macis püsikunded, saime üks hommik tasuta jooki 🙂

Ma ausalt öeldes isegi ei viitsi enam mõelda asjadele, mis seostuvad SW-ga, kuid siinkohal teen erandi. Üks vähestest positiivsetest asjadest, mis ma USAst sain, oli friend for life – minu Ave 🙂
SWs on üldjuhul kombeks panna sind kokku elama inimesega, kellega sa pigem ei klapi või ise vähemalt ei kujuta ette, et võiksite klappida. Kui ma sain teada, et hakkan koos elama Avega, olin ma mega happy – ausalt, ta oli nii hea valik, ma nii kartsin, et mul läheb palju hullemini 😀 Ma olen väga valiv inimeste osas ja nagu ma juba mainisin, siis ma ei viitsi lihtsalt kõigiga läbi saada. Lühidalt öeldes – I’m not nice…
Me oleme Avega väga sarnased, see ei avaldu ei meie iseloomus, pigem natuke rohkem välimuses, aga pigem väga pisikestes asjades. See on lihtsalt uskumatu, kuidas see hard suvi liidab kahte inimest.
Nagu ma alati Avele õhtul ütlesin ” Sa oled ainuke normaalne inimene mu päevas”. Muidugi ma nägin väga palju toredaid inimesi ka päeva jooksul, aga tegelikult olin ma päeval ju kogu aeg üksi. Aga õhtuti ja hommikuti ei olnud.
Mu üks kõige soojemaid mälestusi suvest on üks laupäeva õhtu, kus ma sõitsin mööda maanteed rattaga koju, kell oli umbes 21.45, ja see oli see nädal, kus mul oli iga päev vändata tööle 50min ja koju tagasi sama palju, ja ma nägin poolel teel koju, et keegi seisab rattaga tee ääres. Lähemale jõudes pold enam kahtlustki ja ma lihtsalt karjusin ”AVEEEEEEEE” – seal ta oli, karbi donutitega. Me olime mõlemad nii õnnelikud, sest esiteks oli laupäeva õhtu, ehk siis järgmine päev ei pidanud tööle minema ja teiseks, me saime koos koju sõita 😀
Ave tunnistas mulle ühel õhtul töölt koju tulles, et enne suve ta arvas, et mina oleksin viimane, kellega ta näeb end edukalt koos elamas 😀
Like I said – friend for life ❤

IMG_1060
Kui mu lapsed veel beebid olid. 2016.08. Garri&Grande 7kuused.

Olgu kuidas on, aga minu jaoks kõige truumad ja parimad sõbrad on neljajalgsed. Nii kurvaks teeb mind alati mõte, et sinul kui loomaomanikul on elu, töö, sõbrad jne, aga su loomal oled sina. Sellepärast üritan ma alati olla oma koerte jaoks olemas, võtan aega, et nendega rääkida, jalutada ja viia neid teistega mängima. Ma ei taha, et nad peaksid kodus igavlema. Tiibetlased on tuntud kui ”kodust põgenejad” ja ”seikluste otsijad”, aga minu kaksikud pole veel kunagi kodust ära jooksnud, sest pole ka põhjust old – nende elu jooksul võib kokku lugeda kahe käe sõrmedel päevad, kui neid pole jalutama viidud 🙂
Selle nädala highlight oli, kui pidin hilisõhtul naabrimehele kirjutama, et ta puldiauto tuppa tõstaks, sest poiste jaoks oli tegemist väga segava faktoriga, kes tahtis aeda tungida ja teda pidi ilmtingimata lõrinaga eemale peletama…

IMG_6435 2
Chow viisakalt porgandit küsimas.

Sama lugu on ka Viru tänaval turiste sõidutava hobusega. Poisid töölt on isegi nalja teinud, et peaksin hobusele advokaadiks minema, sest mulle ei anna rahu, et ta päevast- päeva iga ilmaga seal neid suuri soomlasi vedama peab. Seetõttu ma talle kogu aeg porgandit, suhkrut, kartulikoori ja leiba viingi. Ja ega Chow loll pole, kui juba natuke kauemaks olen ära jäänud, kostab üle Viru tänava pikk ja kõva hirnatus…

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Ma arvan, et on suur õnn, kui saad olla koos inimesega, kes on su parim sõber. Ja see pole lihtsalt ”parim sõber”, vaid mina tõesti räägin kõigest alati esimesena temaga ❤

 

Aitäh sõbrad, et olete olemas! 🙂

Juba varsti kuulete, kuidas läheb Tommil 🙂

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s